Out, out

– you demons of stupidity!

Kes kardab Virginia Woolfi?

Kuna see etendus on hetkel nii NO99 kui Linnateatri mängukavas, siis loomulikult otsustasime teha väikese võrdluse ja nii saigi plaani võetud mõlemad etendused 17 päevase vahega.


Esimesena oli plaanis NO variant, 13.jaanuaril. Esimest korda olin suutnud piletite müügile veidi hiljaks jääda ja sain seega kohad alles eelviimasesse ritta (mis muidugi pole nii väikese saali puhul suur tragöödia), aga ikkagi harjumatu, kui ülejäänud etendused on vaadatud ikka esiridadest.

Mõtetu on rääkida millestki muust kui sellest, kui väga hea see etendus oli. Tõepoolest, müstika, kui tugev see oli algusest lõpuni. Ja see ei ole ju lühike etendus – koos vaheajaga kokku üle 3 tunni. Ja terve etenduse on ju suur pinge pidevalt õhus, ei ole sellist erilist lõdvestumise moment..ka näitlejatele. Minu lemmik oli Hendrik Toompere jr, aga kõik teised oli ka täiesti super tasemel. Aga ega neilt vist vähemat ei ootagi.

Huvitaval kombel tuli NO teatritüki headus eriti välja peale linnateatri versiooni vaatamist 30.jaanuaril. Juba esimeste minutitega oli selge, et Epp Eespäev Marika Vaarikut üle ei mängi ja vaikselt selgus sama ka teiste tegelaste kohta. Andrus Vaarik lihtsalt ei anna seda õppejõu tunnet edasi ja Argo Aadli rikkus kõik enda stseenid oma tobeda naeruga (mis komöödiatesse sobib muidugi ülihästi) ära.

Mõtetu on rääkida erinevast lavakujundusest ja õhustikust (NOs väga minimaalne ja Linnateatris väga omapärane lahendus, kus istudki nagu kellegi elutoas, samas aga kohati väga piiratud nähtavusega), kui selle tüki puhul on 100% ikkagi selles kuidas kogu see mäng edasi antakse.
Võimalik, et kui oleksn vaadanud vastupidises järjekorras, siis oleksin saanud elamuse mõlemast, aga noh, seekord läks siis niipidi:)

Tegelikult tahaks veelkord NO variandi üle vaadata, aga praegu seda eriti plaani ei võta. Aga lootust on, et see jääb mängukavva ikka mõneks ajaks pidama ja ega ma pikemat pausi kui pool aastakest endale teatrist ikka lubada ei saa. Vaimse tervise huvides või nii:)

Kuna see etendus on hetkel nii NO99 kui Linnateatri mängukavas, siis loomulikult otsustasime teha väikese võrdluse ja nii saigi plaani võetud mõlemad etendused 17 päevase vahega.
Advertisements

4. veebr. 2010 Posted by | teater | 1 kommentaar

NO 77,5 – Aktsioon “Täna õhtul Jaak Prints”

Vaatamata aalmise aktsiooni pettumusele ei saanud ma sellest aktsioonist ei üle ega ümber. Huvitav, miks küll:)

Olin selle pärast nõus isegi loobuma samale õhtule planeeritud kontserdist (Tõnis Mägi, Chalice ja Liisi Koikson Rock Cafes), mis pidi algama kell 21. Seda ma küll Priidule ei maininud, sest kontsertpiletid oli tema sünnipäevakink ja lootsin, et jõuame mõlemale. Jõudsimegi:)

Aga etendusest. Asi algas kolme kriitiku ülesastumisega. Ott Karulin (tema pani ka oma ettekantud teksti üles: http://overthetheater.blogspot.com/2009/12/tana-siis-jaak-printsist.html), Kairi Prints (no relations) ja Lea Tormis (kes haiguse tõttu puudus ja tema kirja luges ette Eero Epner). Kõige paremini rääkiski minu meelest Ott Karulin ja mis parata, tundsin ka kerget piinlikust, kui ta vihjas kuidas noored neiud oma blogides tema järgi õhkavad ja eriti asjalikumaid kommentaare kui armas ja nunnu kirja panna ei oska:)

Kui Jaak Prints peale kriitikuid lavale tuli oli, alguses selline armas-kohmetu olukord, kus tekkis tunne, et ta ei teagi, mis ta nüüd peale hakata. Vaja ikkagi ju 1,5h inimesi peos hoida.
Alustas ta oma juttu täitsa algusest – lapsepõlvest – liikudes edasi oma kooli ja näitlejatee juurde. Huvitav oli see, et alguses oli väga ehe tunne…selline nagu ta räägibki nüüd kõik täitsa ausalt ära. Mitte nagu näitleja vaid nagu tavaline inimene. Aga ühel hetkel see muutus. Täiesti tuntav oli koht, kus ta muutus näitlejaks – rääkis ikkagi endast, aga samas tegi rolli. Arusaadav muidugi…üldse on väga raske neid ilmselt lahus hoida, kui mängid iseennast:)

Üldiselt oli see nagu parim stand-up comedy show üldse. Oli ka kohti, mis polnud mõeldud otseselt välja naermiseks, aga enamus publikust naeris ikkagi…no mis teha, kui oled juba sellisel kõht-kõveras režiimil.
Kui see poleks olnud ühekordne projekt, siis läheksin kindlasti veelkord vaatama…emotsioon oli nii hea.
Aga lohutuseks endale tegin paar korda sõbrannadele detailse ümberjutustuse…ilmselt isegi liiga detailse, arvestades, et nad võibolla (või ikka kindlasti) pole nii suured Printsi fännid:)

4. veebr. 2010 Posted by | teater | 14 kommentaari

NO78,5 – Aktsioon “Solaris”

Olin juba ammu uue NO tearti aktsiooni ootel. Kuigi polnud ühelegi eelnevale sattunud/minna saanud, siis olin neist kuulnud ainult head ja paremat. Seega panin Solarise aktsiooni piletitele kiirelt kappa peale. Nojah, asi kujunes suuremaks pettumuseks, kui oleks kartnud arvatagi.

Aktsiooni sisu seisnes selles, et kell 19:00 alustati näiteljate (Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Gert Raudsep, Inga Salurand ja Tambet Tuisk) poolt Stanislaw Lem’i romaani “Solaris” ettelugemist. Rahvast oli palju, aga juba vähem kui tunni möödudes hakkasid inimesed lahkuma. Jaah, eks ta oli igav ka. Vähe sellest, et näitlejad lihtsalt istusid ja lugesid raamatust teksti maha, tegid nad seda väga kehva kvaliteediga. Ma saan aru küll, et neil ei olnud ära jagatud, kes palju loeb ja kas dialoogid tehakse dialoogidena või ettelugemisena…need üleminekud mind väga ei häirinudki. Aga ettelugemine ei ole ka niisama koogitükk, eksole. Lause tuleb ikka silmadega ette ära lugeda, et näha, pikk see on ja kuidas kulgeb ja kas lõpeb küsimärgi või punktiga. Risto Kübar sakkis selles ettelugemises ikka täiega. Teised ka veidi:)

Nojah, vahele lasti ka mingit muusika- ja valgusmängu, aga see ei teinud asja paremaks. Kella 22ks oli üle poole rahvast lahkunud. See tegi muidugi meie, allesjäänute, elu veidi kergemaks, kuna nüüd oli juba piisavalt ruumi jalgu sirgeks lükata ja isegi pikali heita. Seda viimast ma ka tegin ja monotoonse lugemise taustal üsna varsti ka uinusinJ Ärgates oli seis ikka sama ja silma järgi hinnates võis eeldada, et sama tempoga jätkates jõuavad nad raamatu lõppu 2-3 paiku öösel. Lahkusime 23.30, seega lõpp jäi kuulmata.

Ei tea, kas keegi sai ka sellest aktsioonist elamuse…võibolla need, kes raamatut enne lugenud polnud ja kellele see eriti hästi peale läks ja kes samal päeval lõunani maganud oli ja kes järgmisel päeval kell 9 ei pidanud tööle minema…

1. veebr. 2010 Posted by | teater | 1 kommentaar

pöff 2009

selle aasta PÖFFi kavas on mul ainult 7 filmi. 3 PÖFFi õhtut oli juba ette reserveeritud ja kuna mu selg viimasel ajal kõikides istumisasendites endast valusalt märku annab, siis väga ei tahtnud ennast üle piinata. Ok, vabandused, vabandused:)

Inglise keelsed filmid läksid otse sinna nimekirja, mis tuleb hiljem järgi vaadata (noh, ei vaja subtiitreid ju)  ja nii mõnestki oli kohe ka näha, et see jõuab nagunii ka väljaspool PÖFFi kinoekraanile. Näiteks 500 Days of Summer treilerit nägin juba ammu CC Plaza treileririvis.

Ja nüüd avastasin, et filme on PÖFFi lehele juurde tulnud…nii ei ole küll ilus. Eile otsisin näiteks spetsiaalselt nii Ajami’t kui Altiplano’t ja kumbagi ei olnud. Nüüd mõlemad olemas. Huvitav, palju veel juurde tulnud on….aga mul on kava tehtud ja piletid ostetud, nii et muutma enam ei hakka.

Et siis selline kava sel aastal:
28.nov
20:30 Sõprus   JANU
29.nov
22:00 Sõprus  KALALAPS
30.nov
18:00 Kinomaja KAITSJA
21:00 Sõprus HIIGLANE
1.dets
22:30 Cinamon ÕNNETUS
3.dets
21:00 Artis NÜMF
6.dets
19:15 Cinamon HINGETU

Veel tahaks vaadata selliseid inglise keelseid:

The Men Who Stare at Goats
The Imaginarium of Doctor Parnassus
Hump Day
Irene in Time
My Year without Sex
Rage
The Cove
Black Dynamite
Looking for Eric
Easier with Practice
Cold Souls

Tundub, et oma rekordit aastat 2006 ei ületa ma enam kunagi. Siis ostsin piletid 27le filmile. Ausalt öeldes aga ei mäleta, palju ma neist korralikult ka ära nägin, sest vaatasin ikka 3 filmi päevas ja viimase ajal (mis tavaliselt keskööl algas) tuli tihti uni peale:):)

20. nov. 2009 Posted by | kino | 1 kommentaar

Linnateatri topeltkülastus

Juba juuni alguses sai välja vaadatud, et peale reisi oleks hea teha üks teatriküllane nädalavahetus ja nii saigi piletilevi müüjalt palutud 3 piletit 25.septembriks “Meie, kangelased” etendusele ja 7 piletit 26.septembriks “Hecuba pärast” etendusele. Mõned pieltid läksid siis kingituseks ka:)

Kangelaste etendusele jõudsime kerge hilinemisega, aga meid lasti ikka õnneks sisse….ja kui olime suureks ehmatuseks jõudnud vaatajatel kohtadele (kes käinud, teab, et minna tuleb riietus- ja meigiruumidest läbi ja üle lava) selgus, et olime hilinenud mitte ainult 5 minutit, vaid 1 kuu ja 5 minutit!!! Jaah, piletil seisis selgest – 25.august, teisipäev:) Õnneks olid mõned kohad tühjad ja meile leiti siiski istekohad. Tõesti armas.kangelased

Etendus ise mind ei kõigutanud. Kuigi kui analüüsida, siis Anu lamp oli vapustav ja Andrus Vaarik oli muhe, aga kuidagi selline tunne oli, et need tegelaskujud on täpselt sellised, mida need näitlejad kõige paremini mängida oskavad ja seetõttu veidi igavad. Lisaks ei meeldinud mulle etenduse esimene pool, kus kogu tegevus toimus pisikeses “riietusruumis”, kuhu kõik 12 tegelast olid kokku surutud ja läbisegi rääkisid. Mulle kohe ei meeldi selline pidev müra ja trügimine.

“Hecuba pärast” piletid olid õnneks õigete kuupäevadega (mis on eriti kahtlane, kuna ostetud oli ju koos ja kui müüja juba ühtedega puusse hecuba2pani, siis…) ja etendus oli ka täiesti teine tase. Noh, mulle kohe meeldivad head komöödiad (või noh, tragifarsid)…eriti sellised, kus on kohe tunda seda head eesti huumorit. Indrek Ojari hakkab mulle järjest rohkem meeldima (aitab ilmselt ka see, et ma pole  viimasel ajal eriti “Kodu kesest linna” vaatama sattunud:)) ja Mart Toome ja tema Queeni esitus oli ju lausa super. Kohati on selline tunne, et ma juba kujutan ette mis liini pidi neil need mõtted proovides teksti kokku kirjutades jooksid, aga tegelikult on see puhas pettus…ei usu, et minu kujutlusvõime ulatub selle tasemeni, kus nende meeste mõtted tegelikult liiguvad.
Oioi, seal oli kohe niiiii palju häid kohti, et tahaks seda korra kindlasti veel vaadata.

13. okt. 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

Potterite muuseumituur 2009

Potterite muuseumiaasta auks tehtud tuuri kava tuli välja selline:

Teisipäeval saine Pärnus kodust välja enam-vähem 9 paiku, aga käisime turul ka jms ja seega võtsime suuna Türi poole ca 9.40. Esimesse plaanilissae muuseumi – Ringhäälingu muuseum – asutsime sisse kell 10.30 ja olime sellega esimesed külastajad. See oli päris huvitav muuseum ja ka rahvast hakkas peale meid hoolega juurde tulema. Veetsime seal umbes tunnikese ja ostsime ka Priidu vanematele saatmiseks postkaardi:)

Järgmine peatus Rakvere. Kõigepealt kerge lõuna kohalikus pisikeses söögikohas, kus keefir ja piim maitsesid küll imelikult, aga värskekasasupp oli superluks ja maksis kõigest 14 eeku/suur ports.

Seejärel ronisime Tarvase kõhu alla ja uurisime mis vedelikku tollel noksi otsast tilgub :)…tegelt ka:) Vaatasime sisse ka Linnuse väravast, aga kuna raha oli alla autosse jäänud, siis ei hakanud sisse minema. Muidu tundus see igati tegevusrohke kohana, aga seekord siis loobusime ja kõmpisime alla tagasi.

Suund Kohtla-Nõmmele. Mina kui kogenud kardilugeja otsustasin, et ei hakka läbi Kohtla-Järve minema, vaid läheme umbes sama pikka teed pid, mis ehk on huvitavam ja rekkad ei tilbenda ka ees. Ei saanud kiiremini:) Ma nimelt ei lugenud kaardilt välja, et tee on vahepeal suletud. Seal kaardil, tee all oleval alal, oli küll kirjas, et läbipääs puudub, aga vaatasin, et see on see kaevanduste ala ja tee läheb sealt ju mööda. Nojah, tegelikult oli kaardil tee peal ka 2 väikest musta kriipsukest, mis päris elus tähendas seda, et ühel hetkel oli tõkkepuu ees ja kõik. Ümberpöörd. 30 km ring ja ikka läbi Kohtla-Järve.

Kohtla-Nõmmele jõudsiem lõpuks 15.30 paiku. Kaevandusmuuseumis pidime natuke passima kuna oodati mingit Soome gruppi ja see loomulikult hilines täiega. Kaevandusse mindi grupi ja giidiga. Meie giid oli ülilahe vanem mees, kes eluaeg seal ka insenerina töötanud ja peale sulgemist siis giidina jätkas. Selga panime kaevurite joped, pähe kiivrid ja soovijad veel ka otsaette lambi ja müttasime niimoodi kaevanduses ca tund aega. Väga lahe koht, kus soovitan kõigil ära käia!

Kell 17 olime seega taas päikese käes ja otsustasime, et ei hakka enam Kohtla-Järvele Põlevkivi muuseumisse kiirustama kuna tundsime, et teame juba põlevkivist piisavalt:) Võtsime siis rahulikult, otsisime Kohtla-Nõmme majade uste tagant vaba wifit ja pärast saatsime ka mine emale teemakohase postkaardi.

Öömaja oli meil broneeritud Peipsi järve lähistele Voore külalistemajja ja sinna jõudisme juba kella 20ks. Seal spakuti õhtusöögiks meeletult suurt praadi ja magamiseks mõnusa laia voodit. Kõik superluks!

Peale hommikusööki startisime kalevipoja muuseumi suunas. See asus täitsa sealsamas kõrvalkülas ja jällegi olime kell 10.30 esimesed külastajad. Sealsel muuseumil on väga lahe hoov, kus on palju puidust kujusid Kalevipoja lugudest ja muuseumis see rääkis üks naisterahvas meile veidi ajalugu ja niisama huvitavaid asju ja seejärel lasi meid maja peale lahti. Muuseum pole tegelikult üldse ainult kalevipojast…seal on veel erladi nõukaaja tuba ja kummijalanõude näitus ja veidi ka koduloomuuseumi staffi. Pärast käisime jõe ääres Kalevipõja mõõka otsimas (silla pealt vaadates, veidi vasakpoolse kalda pool nagu paistis mingi roostes asi). Ainult, et müstiline tundus see, kuidas Kalevipoeg üldse sinna jõkke astuma mahtus, kui tema jalajäljed (2 kunstlikult tekitatud tiiki jõe ääres) on suuremad ja laiemad kui jõgi ise:)

Tahtsime vaadata ka Kolkja või Mustvee vanausuliste muuseumisse, aga need on etteteatamisega ja kui eelmisel päeval helistasime, siis üks juhataja oli puhkusel ja teile polnud meie jaoks aega:(

Seega pöörasime oma ninad Tartu poole, läksime tartu linnast täitsa läbi (vahepeatsu taskus kiire lõuna tarbeks) ja sõitsime Lennundusmuuseumi Lange külas. See on ühe eraisikust mehe tehtud muuseum ja ausalt öeldes päris võimas värk! Põhiliselt küll hävitajad aga ka koptereid ja reisilennuk. Mõnda sai lausa sisse ronida, niisama turnida sai igal pool.

Kuna ilm oli väga palav, siis teel Maanteemuuseumi otsustasime, et kui mõni mõnus järv teele jääb, siis teeks kiire ujumise ka ära. Kaardilugeja vaatas kohe järgi, et Palo järv kohe tee peal ja oligi mõeldud-tehtud:) Väga väike järveke, liivase ranna, ohtra külastajatearvuga ja mõistlikult sooja veega. Pärast kõrvalt metsast paar mustikat põske ja jälle teele.

Viimane muuseum sel päeval seega Maanteemuuseum Varbuse vanas postijaamas. Sinna soovitaks kõigil minna paar aasta pärast, sest praegu alles ehitus pooleli. Umbes pool näitust oli väljas ja õues sai vaadata teetöömasinaid (nii näituse omi kui päriselt töö tegevaid). Asjale andis tuuma ka see, et hoovi peal käisid Roman Baskini suvelavastuse proovid, Marko Matverega peaosas ja seda sai natuke kõrvalt jälgida. Piletiks andis muuseum meile helkurid japeaaegu oleks ostnud endale hääletaja kinda, mis on käevarre pikkune ja kannab suurt sõnumit “tahan koju” :)

Öömaja saime Priidu vanaema juures ja hommikul suundusime Helme valda Barclay De Tolly mausoleumi. Ainuke mausoleum Eestis ja mõnede sõnul ka kogu Baltikumis. Muumiat kahjuks ei näidata, ainult kirstu saab kaugelt vaadata ja üldse on tegemist väikese kohaga – 1 hoone kirstudele ja suurele kujule ja teine väikesele eluloonäitusele. Aga see-eest viib sinna väga nunnu noorte tammedega allee ja kohapeal räägib sümpaatne naisterahvas pikalt ja laialt ja huvitavalt De Tollyst. Oli ikka vägev sõjamees, pole midagi ütleda.

Õnn oli, et väike muuseum pikalt aega ei võtnud, sest väljudes helistas Priit tellijale, kes oli vahepeal kannatamatu smssi saatnud ja sai teada, et reedese päeva asemel on hanke esitamise tähtaeg neljapäeval, kell 12. Ehk siis täpselt 58 minuti pärast. Seega tuli plaani väike spontaanne külaskäik Tõrva linnakesse, mis asus ca 20km kaugusel. Õnneks oli Priit pakkumise esmaspäeval valmis teinud, infoliin ütles meile, kust Tõrvas wifit leiab, Tiit andis mobiiliga digiallkirja ja juba 11.41 oli pakkumine saadetud :)

Lõunat sõime jällegi Tartus ja seejärel läksime Riia mäele KGB kongide muuseumi otsima. See oli tõesti hästi peidetud, aga me ei andnud alla ja laskusime lõpuks kitsast treppi mööda suure halli maja keldrisse. Külastajaid jagus sinna päris ohtralt. Enamus välismaalased, mis pole ka eriline ima, sest neile pakub see “eksootiline okupatsioonivärk” palju pinget. Tegu oli siis nn “halli majaga”, kus vanasti asusid KGB kinnipidamiskongid ja nendes samades kongides olid nüüd näitused Eesti ajaloost, poliitvangidest, siberisse viimisest, vangla aastatest jms. Huvitav, hariv ja väga proffilt tehtud ja sisse seatud.

Lõpuks hakkasime siis tagasi koju sättima. Teel tallinna asus Piimandusmuuseum ja kuigi õues oli vihma ja äikest, otsustasime siiski korraks veel autost välja tulla. See muuseum läks kiirelt, sest peale kõiki eelnevaid ei tundunud erinevad koorelahutajad, mehaanilised ja mittemehaanilised, enam niiväga huvitavad ja koduigatsus oli ka juba peal :)

7. sept. 2009 Posted by | perevärk | 1 kommentaar

suvi kui selline…

…on teadagi kiire ja huvitav ja meeliülendav aeg ja sel ajal viisakalt blogisse kirjutada on ikka raske küll.

Nüüd siis käes September ja aeg jälle korralikuks hakata:) Lisaks päris suurele hulgale ajale, mille veetsin Saaremaal maaelu nautides jõudsin ka paarile kontserdile – Jaan Tätte Pärnu Vallikäärus ja Tarkus Albu viljahoidlas. Mõlemad olid mõnusad elamused, mis toitsid täiesti erinevaid isusid:) Väga tahtsin minna ka Leigole, sest seal oli sel aastal ikka väga hea kooslus Jäääärest, Maarjast ja Pink Floydist, aga kuna lubas selleks õhtuks meeletut sadu just Otepää kandis, siis loobusin. Mugav nagu ma olen :(
Vaadatud sai ka NO80 ehk Onu Tomi Onnike, aga sellel pikemalt ei peatuks, sest see oli minu jaoks mitte kõige parem elamus ja läbi loetud Harry Potteri saaga 5. ja 6. osa. (7. osa üritan reisi peale jätta, aga vist ei õnnestu:))
Suve parimate hetkede hulka kuuluvad kindlasti ka WM suvepäevad, kus esindasime täiel rinnal USA Lõunaosariikide stiili ja Priiduga ette võetud muuseumituur, millest eraldi veidi pikemalt. Lisaks võib teha tähelepaneku, et sel suvel jõin ära üllatavalt vähe Saku Ice’i ja valget veini ja olen juba tutvunud vähemalt 5 erineva alkovaba õlle ja siidriga. Aga võimalik, et ka rohkemaga. See kõik on tingitud minu suurest unistusest saada täiskarsklaseks ja veidi võibolla ka sellest, et veebruarikuus saab minust loodetavasti õnnelik lapsevanem :)

4. sept. 2009 Posted by | perevärk | 1 kommentaar

Morrissey Rock Cafes

morrisseyThe Smiths tuli minu ellu juba 10 aastat tagasi, siis kui ma veel keskkoolis käisin, ja siiani on nende “the best of” cd mul pidevalt kas autos või kodus taustaks mängimas. Ja kuigi the Smithsi ajad on mulle rohkem kõrvamööda, meeldib mulle ka Morrissey soolokarjäär piisavalt. Niisiis võisin ma küll korraks kahelda, kas lähen 4.juulil Rock Cafesse, aga südames teadsin, et nagunii pean minema:)
Sättisime end juba 19ks Jane ja Marguse poole ning kuulasime Morrissey viimast plaati ja mõningaid aegumatuid hitte ja üritasime end õigesse meeleollu viia. Heale üritusele vaatamata oli enesetunne ikka selline, et eriti ei viitsi end kuhugi vedada ja tõmbaks hoopis siia diivanile kerra:) Seda ma siiski ei teinud ja 20.30 paiku olime Rock Cafes kohal. Rahvast oli murdu ja kaua ootama ei pidanud…esimene lugu – The Smithsi “This Charming Man” – tõmbas täiega käima ära. Plaadilt see lugu küll selliseks rokkimiseks üles ei kutsu, aga laivis oli asi teine. Ka edasi tulid tempokamad lood ja seekord ei olnud mul eesti publiku pärast häbi vaid vaatasin rõõmuga, kuidas rahvas mõnusalt käima läks.
Morrissey ise pani ka täiega. Mõni jaksab ka 50selt:) Üritasin moblaga väikse videolõigu ka teha, et jääks meelde, milline möll käis (kui suudan selle .3gp formaadist mõnda siin aksepteeritavasse formaati konfida, siis panen üles ka). See oli juba lõpupoole ja Morrissey tegi tamburiiniga sellist tantsu, et mul hakkas piinlik, et kerge väsimus oli peale tulnud:)
Üldiselt oli väga mõnus kontsert, härra ise tegi vahepeal humoorikaid märkusi ja suhtles üldse vabalt ning laulis loomulikult väga hästi.

“And don’t you wonder, why in Estonia they say, Hey you, you big fat pig, you fat pig, you fat pig” (laulust America is Not the World)

9. juuli 2009 Posted by | muusika | Lisa kommentaar

The Reader

the-readerLõpuks siis tundsin end õiges meeleolus, et vaadata ära mõni aeg tagasi loetud raamatu ekraniseering. Tõdesin järjekordselt, et raamatu eelnev lugemine võib viia pettumuseni filmis. Ma ei pettunud üheski osatäitjas, hea seegi, aga mulle tundus, et film oli kuidagi pealiskaudselt tehtud. Nojah, eks neid mõtteid ja tundeid ongi raske edasi anda, aga kui selles on kogu point, siis nagu peaks ikka suutma. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult sain filmist elamuse ikkagi kätte, kuna raamat oli hästi meeles. Seda aga, kui vähe asi ilma raamatuta hinge läks, nägin Priidu ja ema pealt, kes kumbki filmist lõpuks midagi ei arvanud. Ja sellest oli kahju.
Samamoodi oli kunagi vaadates filmi Geisha memuaarid. Raamat oli nii põhjalik ja huvitav ja hea, aga film libises minu meelest paljudest olulistest kohtadest üle. Müstika. Samamoodi ei saa filmis edasi anda paljusid pisidetaile, mis raamatus on lahti kirjutatud, aga filmis lihtsalt korraks ilma seletuseta ekraanilt läbi käivad (näiteks see, miks geishade õpilastel just täpselt selline meik on ja mis tähtsus on valgeks värvimata kohal kaelal jms).

6. juuli 2009 Posted by | kino, raamat | 4 kommentaari

Rehepapp ja mees, kes teadis ussisõnu (by Andrus Kivirähk)

Pühade ajaks võtsin endale lugemiseks siis kaks Kivirähku. Palju räägitud, palju kiidetud raamatud. Esimeseks juhtus Rehepapp. Kolmandiku raamatu peal sai selgeks, et mingit stoorit siit ei arene ja raamat oleks nagu suvaline fantaasialend. Einoh, fantaasiast Kivirähul puudust tõepoolest ei ole – kõiksugu tondid, libahundid, kratid, puugid ja muud elukad olid ilusti oma koha leidnud ja põhimõtteliselt koosnes eesti rahva elu vanasti ainult varastamisest:) Raamatu stiil mulle meeldis, aga sisu kohta sama öelda ei saa. See oli natuke liig:) Tahaks öelda, et igav, aga see ei ole ka õige… Võibolla oli asi selles, et mulle ei meeldi kui raamat on kirja pandud kuidagi nii, et mingit sidet ühegi osalisega ei teki vaid tekib hoopis tunne, et isegi autoril on kõikidest tegelastest täiesti suva.

Mees, kes teadis ussisõnu meeldis mulle rohkem. Inimesi suri ikka nagu kärbseid – lihtsalt ja pidevalt – aga sellega olin juba harjunud. Aga raamatu mõte ja sisu oli väga lahedad ja viisid mõtted igasugustele huvitavatele rännakutele. Kuigi olen lugenud täpselt vastupidist arvamust, et Rehepapp on suurteos ja ussisõnad mõtetu lahmimine, on lõpuks asi ikka maitses ja selle üle ma vaielda ei viitsi:)

6. juuli 2009 Posted by | raamat | 2 kommentaari

Aasia armastus?

Kasahstan, Kõrgõzstan, Jaapan ja Hiina saavad endale järje. Minu postkastis istub e-pilet 4.septembri Lõuna-Korea lennule. Priidu postkastis samuti:) Nojah…Aasia plaan oli ju nagunii, ainult et pidime Tarvile külla minema. Aga läks teistpidi…ei saa ju jätta võimalust kasutamata kui pakutakse pileteid kõigest 6300 krooniga ja Priidule ülihead vahetuskaupa – ettekanne kohalikul interneti-teemalisel konverentsil tasuta lennu vastu. Masu ajal selliseid pakkumisi mööda ei lasta!

Ärevus on juba hinges. Ei jõuagi nagu ära oodata, kuigi vahepeale mahub veel suvi, mis endaga palju mõnusat kaasa toob, kindel see. Aga üle aasta on ikkagi möödas viimasest pikemast rännakust ja kuigi ma ei ole suur reisimisfänn (noh…nii nagu enamus inimesi räägib ikka, kuidas nad armastavad reisimist üle kõige – see minu kohta ei kehti), siis tundub, et mingisugune sõltuvus on minusse ikka pesa jõudnud teha.
Täna otsustasin, et hakkan siis uurimistööd tegema – no, et kuhu minna ja mida nägema peaks ja millist teemat kohalikega kindlasti arutada ei tohiks jms. Esimene asi, mida ma siis lugesin, oli see, et Seoli asemele ehitatakse uus pealinn. Oot mida, mõtlesin ma ja lugesin veel kord:  Pealinn on Seoul (서울), mille kaugus Tallinnast linnulennul on 7129 km. Et vältida praeguse pealinna ülerahvastatust ja majanduse liigset koondumist sinna, rajatakse Lõuna-Chungchoni provintsi keskele Yeongi-Kongju alale uus pealinn. Ehituse alustamist planeeritakse 2007. aastale ja lõpetamist 2030. aastale. Ehitus läheb maksma 45 miljardit USA dollarit. (Wikipedia of course).
Selliseid asju tehakse siis veel tänapäeval…njah, Aasia ju:) Ok, pärast oma uudise jagamist Priiduga meenutas ta mulle, et Kasahstan tegi ju suht hiljuti sama nalja, nii et pole midagi nii väga imestada.

Uurin siis edasi:)

18. juuni 2009 Posted by | perevärk | 1 kommentaar

Koomiku lapsepõlv (by Jonas Gardell)

gardellRäägitakse ikka, et hea huumorimeelega inimene oskab ka enda üle nalja heita, mitte ainult teiste üle ilkuda. Aga kui kaugele oled võimeline minema, et vaid teisi korraks naerma ajada ja tunda seda mõnusat sooja tunnet, et said teistele korrakski rõõmu teha…mis siis, et endast samal ajal nats kahjugi on?
Kõnealune koomik võtab endast viimast, eriti oma lapsepõlvest, sest sealt leiab publikule meeldivat naljaainest ikka rohkesti.
Kuigi lapsepõlv on ikka piisavalt raske, siis on see kõik kirja pandud nii, et võib kõigest sellest nukrusest, julmusest ja ükskõiksusest  kergelt üle hõljuda ja võtta seda kõike samasuguse naljana nagu koomik seda lavalt kuulajatele jutustab. Pool aega ma niimoodi tegingi, sest laste julmus ja vanemate suvaism on minu jaoks nii õudsed teemad, et nendesse süüvides kaob kohati elurõõm täiesti ära. Ja seda ma tõesti hetkel ei vaja. Rõõmu ja lootust sellest raamatust eriti otsida ei tasu, aga lastevanematele võiks see olla kohustulik kirjandus küll.
On muidugi võimalik, et kõik positiivne selles raamatus läks minust kuidagi salaja mööda ja võimalusel lähen vaatama, kuidas tõlgendatakse teemat Võru linnateatri samanimelises etenduses, mis paistab olevat neil selle aasta mängukavas.

17. juuni 2009 Posted by | raamat | 1 kommentaar

Startup restart

Ma ei tea, miks ma otsustasin, et pean minema veelkord Niine 11 asuvasse katuseta majja juba enne tööpäeva algust…
Kas oli see sellepärast, et tahtsin näha, kas tõesti on igakord uued ideed mängus või sellepärast, et kuigi esimese hooga ma eelmisest korrast suurt emotsiooni ei saanud, siis järgnevatel päevadel liikus mu mõte ikka ja jälle tagasi hetkedele etendusest, mis kuidagi tagantjärele hoopis teisi tundeid ja mõtteid tekitasid. Tihti on ju nii, et mingi väike asi käivitab meis mõtete ahela, mis viib hoopis uute emotsioonideni ja avastusteni. Ok, midagi põrutavat ma nüüd ka välja ei nuputanud ja geniaalset äriideed pole ka veel sündinud, aga ikkagi:) Mis iganes see ka oli, täna kell 8.07 olin uuesti sealsamas, veel paremal istekohal, ootust täis, et millega viimasel Startup’il välja tullakse.

startupAlguses tundus mulle, et näitlejad on juba väsinud ja ootavad, et see viimane etendus lõpule jõuaks ja nad edaspidi hommikul end välja magada saaks. Aga see tunne kadus õnneks mõne aja pärast.
Etenduse alguse mate ülesanne oli sama aga ideed uhiuued. Uskumatu ikka kuidas nad suudavad…OPis räägitud jutu põhjal sain veel aru, et nad ise peavad neid ideid genereerima…mul tuli paar korda pilt silme ette, kuidas nad käivad tänaval, vahivad ringi ja mõtlevad, et siin võiks olla vaikuse tuba või hapnikumask:)
Mõtlesin, et kui neil ongi nii, et tulevad ja pakuvad oma ideid välja ning siis improviseerivad, siis selle idee, mis niiöelda võitma peaks, lepivad nad ikka enne kokku. Aga kui nad täna seal üksteise ideedele punkte jagama hakkasid, siis ma jälgisin, et kuidagi umbes ikka kirjutavad neid hindeid…ja kui punkte kokku lugedes selgus, et võitis Printsi idee “loomad laulavad” kontsertsari, siis mul oli küll selline tunne, et Prints ise ka ehmatas:) See oli ikka päris pähkel selle üle improviseerida.

Seekord oli hea oodata oma lemmikkohti ja teada suures osas ikkagi ette, mis toimuma hakkab. Niiviisi oli elamus minu jaoks parem kui esimene kord ja meeldis rohkem. Ainus asi, mis mind ikka natuke häiris, on see red bulli reklaamhetk, aga kuna sellega kaasneb Jaak Printsi tantsuetteaste, mis jällegi on üks lemmikkohti, siis oli ka see miinus omadega lõpuks plussis tagasi.

10. juuni 2009 Posted by | teater | 2 kommentaari

NO88 – GEP

Olen viimase aastaga kasvanud NO teatri andunud fänniks ja seega ostustasin, et GEP on parim etendus, millega tutvustada ka oma emale minu uut lemmikut. Pealegi tahtsin ka ise veelkord etendust näha, kuna esimene kord oli pea 2 aastat tagasi ja mälestused on suht tuhmunud…gep1
Mulle meeldis sellest etenduses kõik. Kuigi ühest asjast ei saanud ma aru – minu meelest oli eelmine kord lõpus veel üks laul (peale ärkamise aja), sest ma mäletan, et mul läks olemine lõpus ikka väga härdaks kätte ära (patrioot nagu ma olen):). Ja isegi kavas on kasutatud materjalidena kirjas “Ei ole üksi üksi maa” …kahtlane, väga kahtlane.
Aga uskumatu on see, et ühes teatris on koos ainult head näitlejad (ok, ka linnateatri kohta võib seda peaaegu öelda ju), aga NO-s on isegi vähem erandeid. Kui peaksin norima, siis ilmselt praagiksin välja Risto Kübara. Võibolla tal lihtsalt ongi sellised rollid, kus ta ainult tõmblema ja karjuma peab:) Tal tuleb see ju tegelikult hästi välja, lihtsalt selline asi kohe ei meeldi mulle. Kõige lemmikum on endiselt Jaak Prints, kellele selles etenduses õnneks kõvasti sõna antakse. Kristjan Sarve kohta täitis nüüd Tiit Ojasoo – väga hea vahetus. Lemmikstseenid on raudselt PR firma (mis siis, et ma sellest isegi 100% aru ei saa), Elina Reinoldi emadepäeva jutt ja Jaak Printsi õpetus- ja ärarääkimissõnad.
Mis siin pikalt heietada, see on üks parimaid etendusi, mis ma näinud olen ja kuna sel kevadel võeti see ka linti, siis lootust on, et üheal heal päeval on see mul ka dvd peal olemas ja vaatan täpselt siis kui tahan, niipalju kui tahan:)

Peale etendust põrutasime Pärnusse ja peale keskkööd edastasime isiklikult oma siirad õnnesoovid Madisele, Monale ja Mannale ja pidutsesime kella 4ni. Vat sellise energialaksu saab NO teatrist:)

8. juuni 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

Wargamäe wabariik

Reedel oli plaanis terve perega (meie, minu ema ja Priidu vanemad) sõita Albusse, Wargamäe Wabariiki vaatama. Plaanist sai asja (kuigi nagu tavaliselt, üritasime me hiljaks jääda, aga õnneks seekord ei õnnestunud) ja kell 19.05 olime juba ilusti oma suurepärastel kohtadel, soojad ja vihmakindlad riided seljas. Need õigustasid end täielikult, sest sadas ja oli külm. Kordamööda ja korraga. Aga see ei mõjutanud etendust ja näitlejaid vaadates võis täiesti tekkida ettekujutus, et käsil on kibe heinaaeg ja suur suvi.
hobusedAga etendusest lähemalt. Eks ole peale minu veelgi sellel arvamusel olijaid, et “Tõde ja Õiguse” 3. osa on kõige igavam neist viiest. Kõige tõsisem vist ka. Ja tõsine oli etendus tõesti, aga igav siiski mitte. Minul oli esimene kord vaadata sellist vabaõhuetendust, kus lava oli niiiii suur. See põld ja mets ja hobused ja näitlejate liikumine ja kogu kompositsioon üldse avaldas mulle täiega muljet.
Näiteljatest meeldisid mulle Tõnu Kark Andrese rollis ja Simeoni Sundja Antsu rollis. Ursula Ratasepp, kes mulle muidu üldiselt eriti ei meeldi, tegi täitsa rahuldava rolli Kristina ja ka Alo Kõrve oli täitsa usutav Indrek. Aga Epp Eespäev oli küll Mari rollis pettumus. Ta polnud üldse usutav. Selles stseenis, kus ta palus Indrekut, et too linnast sellist rohtu tooks, mis aitaks tal Jussi juurde minna, tundus mulle, et ta sai korraks isegi aru, et tal ei tule üldse välja täna ja tegi väikese pausi ja kogu end veidi. Aga eriti paremaks ei läinudki:( Kusjuures ma ju olen näinud, mida Epp Eespäev suudab – Vincetis oli ta täiesti vapustavalt hea.rong
Aga üldiselt ei ole mitte midagi ette heita. Nüganen oskab väga hästi lavastada, seda teame me kõik ja selline etendus on ikkagi “peab nägema” listis kõigil teatrifännidel.

moobel

8. juuni 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

NO81 Startup

startup3Mis sa passid – võta ette. Tee ettevõte! Jaa…eks olen minagi unistanud omaenda väikesest ettevõttest, kuhu anda kogu oma energia ja tunda, et teen midagi enda jaoks, mitte ei raba kuhugi tühja õhku või musta auku… Aga noh – ikka on tundunud, et praegu pole väga hea aeg või väga hea idee või väga palju julgust või muud nii levinud vabandused:)startup4

Mart Kase siis ilmselt mõtles, et meiesugustel on vaja veidi tagant utsitamist ja tegi sellest väikese humoorika teatritüki.
Mina läksin eelkõige NO99 ja Jaak Printsi pärast. Kahjuks mind väga see etendus ei inspireerinud (noh, ideede mõttes. Prints inspireerib mind ikka igati:)) Ei teagi, kas asi oli tänases või mis – nagu olen kuulnud ja ka piltidelt välja lugenud, siis on neil mõned erinevad ideed ja stsenaariumid, et iga etendus omamoodi oleks. Tänases variandis võitis multikakaamera idee.
Huvitav oli see, et kuigi etendus pidi algama 8.15, siis rahvas vooris saali veel 5 minutit hiljemgi. Paljudel käes igahommikune kohvilaks (mida lahkelt ukse taga pakuti. Iga tass oli erinev:)) Ja mulle tundus, et rahvas ei olnud heas tujus…küll oli hädaldamist, et peab trepil istuma (õhtuste no etenduste kohta pole seda kunagi kuulnud, kuigi iga kord on kõikvõimalikud kohad täis istutud) ja et tahaks magada jne. Ok..saan aru, et näitlejatel on raske kohaneda hommikuse etendusega, aga publikul? Huvitav, kas siis enamus ei lähegi argipäeva hommikutel 8-9 ajal tööle. Või lähevad, aga esimesed 1-2 tundi joovad kohvi, loevad uudiseid ja ärkavad? Ressursikadu missugune ju. Ja näitlejad plaksutati ainult 1 kord tagasi! Mimõttes? Mul ei saanud käed soojakski. Et tore, et ärgata aitasite, aga nüüd pean tööle jooksma? Minule igatahes hommikune variant meeldis – terveks päevaks sai mõnusa fiilingu kaasa.

27. mai 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

et tuju läheks heaks…

võib alati vaadata kuidas Jaak Prints väikese etteaste teeb:)
(lemmikstseeni – spordialad – eriline lemmik – iluuisutajad)

26. mai 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

Ingel, Ingel, vii mind taeva…

Oi kui hea. oioi kui hea.
Tegemist oli minu arvates täieliku näitlemise kõrgtasemega. Mul tuli paar korda vesine pilk silmadesse lihtsalt sellepärast, kui hästi Katariina Lauk ja Marko Matvere mängisid. Mitte midagi ei hoitud tagasi. Matvere õlg on kindlasti veel mitu päeva valus:)

picture-5Ülilahedad on ka vahepeal seinale lastud videoinstallatsioonid, mille autoriks – mõnus üllatus – osutus Taavi “Miisu” Varm. Mõnus üllatus sellepärast, et umbes kuu aega tagasi sai tal lausa külas käidud ju:) Ok, tegelt käisime uudistamas tema naise Anni Varmi geniaalseid lampe, millest ühe ka ära ärisime, aga ka Miisu oli kodus ja kohtles meid nagu vanu sõpru ja näitas meile oma naise pooleli olevaid ja varsti valmivaid projekte:)

Tagasi etenduse juurde. Kogu lugu oli väga haarav ja pidevalt huvitav ja tempokas. Minu jaoks sai asi ka hea lõpplahenduse. Kindlasti mitte poleks ma soovinud, et “armastus võidaks”. Minu meelest võitis ka praegu armastus.

picture-26 Mulle meeldis veel see, et tegemist oli kodumaise tükiga – ei mingeid võõraid nimesid ega võõrast ajalugu. Kõik oma. Tammsaare, suitsusink, must leib, sirelid, wabariik, inimloomus. Midagi ei läinud tõlkes kaduma.

picture-14

22. mai 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

Ettelugeja (by Bernhard Schlink)

ettelugeja …ma ei arva, et mõtlemisel ja otsustamisel ei ole tegutsemisele mingit mõju. Aga tegutsemine ei vii    lihtsalt täide seda, mida enne on mõeldud ja otsustatud. Sel on omaenese allikas ja see on niisama iseseisval kombel minu tegutsemine, nagu on minu mõtlemine ja minu otsustamine minu otsustamine.

Mulle meeldis väga. Kui ma vaid oskaks sõnadesse panna, mis täpselt…
See kõik oli nii usustav ja mõtted nii selged, et võib natuke süvenedes end täiesti sinna kohale mõelda ja tunda seda hetke ja võibolla isegi seda tunnet. Ja mulle meeldis, et ma sain sinna kujutleda Kate Winsleti, sest ta sobis. Nüüd tahaksin kiiremas korras filmi näha…miks küll meie kinod venitavad?


22. mai 2009 Posted by | raamat | 2 kommentaari

Angels&Demons

Eile tuli järsku vastupandamatu soov kinno minna ja CC Plaza viskas mulle oma lehelt kohe näkku reklaami, et esilinastub “Inglid ja Deemonid” ja filmi näidatakse ülihea saundiga suures saalis jamidakõikeveel. Mulle müüs selle ürituse maha lause, et sellise heliga on film täpselt selline nagu “Kinojumal” ette on näinud:)
Kuigi Dan Browni raamatusari on ammu õhinaga läbi võetud, siis filmilt ma siiski midagi erist ei oodanud. Seda sellepärast, et Da Vinci koodi filmivariant oli minu meelest jama. Jamad olid peategelased, kes ei tundunud üldse usutavad ja ma ei mäleta mis veel, aga head mälestust mul sellest ei ole.
Seekord olid aga asjalood hoopis teisiti. Võimalik, et see tuli sellest, et Tom Hanksi oli natuke normaalsemaks tuunitud ja kohe alguses näidati kenasti ka ära, et kuigi tegelane teeb rohkem “ajutööd”, siis füüsiline vorm on ka arvestatav. Lisaks suutis uus naistegelane jätta lisaks ilus olemisele ka targa mulje ja ka kõik ümbritsevad rollid olid usutavad. (Kes raamatut mäletab, saab eriti hästi jälgida Ewan McGregori järjekordset suurepärast näitlemist;))
Heli on vali, ma ei olnud filmi kohta ühtegi sõna ette lugenud, treilerit polnud näinud ja see kõik tähendas seda, et mul oli algusest lõpuni väga põnev ja hea filmielamus. Puhas meelelahutus. Seekord ilma popcornita.

15. mai 2009 Posted by | kino | Lisa kommentaar

Täna õhtul Sven Grünberg

Kui kuulsin nädalavahetusel Pärnust Tallinna sõites R2 kultuuriteadetest üleskutset tulla kuulama, kuidas salvestatakse kontsertsaadet “Täna õhtul Sven Grünberg”, siis ei olnud mulle vaja seda teadet 2 korda lasta. Tegemist on ju ikkagi meie pulmamarsi autoriga:) Mõtlesin veel, et eriti lahe oleks see üritus oma kallile kaasale väikese üllatusena serveerida. Niisiis palusin Priidul kolmapäeva õhtu vabaks jätta ja kell 18.30 kodus olla.
Kõik läks nagu õlitatult ja 19.10 olime juba õige maja ukse taga ja kohe ka sees. 19.30 saime juba stuudiosse ja peale pikka arutelu, kuhu täpselt oma istmikud tuleks toetada, et vaade oleks eriti hea, aga samas liiga palju kaamerasse ei satuks, saimegi istuma. Etteruttavalt võib ju öelda, et millegipärast ei tahtnud ka Kersna seekord oma intervjuusid esireas teha ja on suur võimalus, et figureerime siiski Priidu ja Piretiga tihti taustaplaanidel (aga ega ei tea ka kuidas täpselt see kaameranurk oli).
Igatahes sai Priit küll aru, et kus oleme ja mis saade hakkab, aga kes on peategelane, seda ta arvata ei osanud. Kahjuks suutis Kersna ikkagi enne saladuse välja lobiseda kui Grünberg ise kohale jõudis, aga üllatus toimis ikkagi:)

Salvestus ise kestis 4 tundi ja ma ei kujuta ette, kuidas sellest ainult tunni pikkune saade tehakse. OK – lood tehti enamus 2 korda (sest Grünberg ON perfektsionist ja seda ei saa talle ka pahaks panna) aga lugusid oli palju ja ka juttu oli palju. Eks näis. Juba sel pühapäeval. Meie oleme igatahes täiega rahul ja oma telefonidele panima ka kohe uued helinad:)

minu helin on see:

15. mai 2009 Posted by | muusika | Lisa kommentaar

NO82 Pea vahetus

pea vahetusKäisin eile no99 uue etenduse – pea vahetus – esietendusel. Esiteks olen ma lummatud sellest, missugune teistsugune õhkkond valitseb esietendusel – sinna on tulnud loomulikult kõik kutsetega sõbrad-tuttavad ja siis ülejäänud kohad on endale võidelnud suurimad teatrifännid (jee – mina ka. Tänud, Maria). See kõik kokku aga tähendab, et suurem enamus on meelestatud sõbralikult ja heatahtlikult ja lasevad kõik oma head emotsioonid välja palju kergemini kui seda tavaliselt eesti publikult oodata võiks.
Teiseks olen ma lummatud etendusest. Noh, mida muud ongi oodata minult, kes ma nagunii olen nii Avandi kui Võigemasti talendi keskmisest suurem austaja:) Aga kõige enam võlus mind see lugu. Lihtne ja otsekohene. Sõnast kinni haarav ja naljakas. Tõsine ja mõtlemapanev. Ja lihtsalt nii päris, omal kohal ja õigel hetkel. Ei saa midagi aru? Mine siis vaatama:)

14. mai 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

Vat teater – Vääärviid

Olen seda juba varemgi täheldanud (just filmide puhul), et väga ohtlik on lugeda kellegi arvamusi asjast enne kui ise teost  vaatama jõuan. Olen siis ilmselt ikka veel liiga mõjutatav… Seekord lasin end mõjutada Danzumehe sissekandel, kes teosest ikka väga suurepärase pildi maalis. Pileteid ostma ma küll selle peale ei tormanud – need olid mul juba enne olemas – aga lootused tõusid ikka kordades kõrgemale. Ja ilmselt sellepärast ma etenduselt veidi pettunult ka koju läksin:(
Mind ei häirinud ropendamine – olin end selleks ja isegi palju hullemaks juba ette valmistunud. Ja esimene vaatus, mis küll koosnes peamiselt kahe tüübi diivanil diskuteerimisest, tekitas tunde, et midagi head on ikka tulemas. Aga teine vaatus oli minu jaosk pettumus. Tõeline “jalaga perse” komöödia ja mehhiko seebiseriaali kooslus. Kui poleks olnud Tanel Saare ja Margo Teder teineteise leidmist, mis neil no niiii nunnult välja tuli, siis poleks seda vaatust miski päästnud…

14. mai 2009 Posted by | teater | 1 kommentaar

Et tema mäletaks sedasama (by Elina Hirvonen)

Elina Hirvonen

Bukahooliku blogist raamatu tutvustust lugedes tekkis suur tahtmine seda lugeda. Tekkis tunne, et saab  nautida kiiret otsekohest teksi, mis tekitas mul kohe seaose Paasilinna raamatutega ja kuna need mulle siiani (Maailma prim küla ja Poodud rebaste mets) on väga meeldinud, siis lootused muudkui tõusid…
Aga teos ei meeldinud mulle. Ilmselt selepärast, et stiil ei olnud pooltki nii lööv kui lootsin ja lugu oli minu jaoks väga rõhuv ja raske. (nojah, peale Wenda lugesin muidugi ka).
Paar päeva hiljem arvas Danzumees, et see raamat on ehe näide “Soome ängist” kus pole ühtegi valguskiirt paistmas, mis veidigi lootust annaks ja ma nõustusin:) Täitsa võimalik, et see lootuskiir tegelikult oli ja kui sellest ükskord film tehakse, (nagu arvab Margit Tõnson), siis see ka sealt välja paistab.

14. mai 2009 Posted by | raamat | 1 kommentaar

Wend (by Rein Raud)

vend

Mõnusalt stiilne raamat, mis tundus mulle nagu film. (ja raamatu epiloogist sain teada, et peabki tunduma). Hästi mõnus must huumor ja hea tekst. Eriti heaks teeb teksti ja loo mitmekihilisus – see tähendab, et esimese korraga kindlasti kogu asja läbi ei hammusta (noh, vähemalt mina mitte).
Mulle meeldib, kuidas kõik sellest osast, mis raamatus rääkimata jäi (ja seda pole mitte vähe) raudselt oma versiooni loovad ja siis on selle üle hea arutada – kelle versioon kõige loogilisem ja vettpidavam tundub. Emaga juba võrdlesime versioone, varsti saab sama ka Piretiga teha:)
Ja minu lemmikosa sellest raamatust on fakt, mille autor ise ülihästi sõnastas nii: “hea kirjandus ei pea jätma halba järelmaitset”.

13. mai 2009 Posted by | raamat | 6 kommentaari