Esimesena oli plaanis NO variant, 13.jaanuaril. Esimest korda olin suutnud piletite müügile veidi hiljaks jääda ja sain seega kohad alles eelviimasesse ritta (mis muidugi pole nii väikese saali puhul suur tragöödia), aga ikkagi harjumatu, kui ülejäänud etendused on vaadatud ikka esiridadest.

Mõtetu on rääkida millestki muust kui sellest, kui väga hea see etendus oli. Tõepoolest, müstika, kui tugev see oli algusest lõpuni. Ja see ei ole ju lühike etendus – koos vaheajaga kokku üle 3 tunni. Ja terve etenduse on ju suur pinge pidevalt õhus, ei ole sellist erilist lõdvestumise moment..ka näitlejatele. Minu lemmik oli Hendrik Toompere jr, aga kõik teised oli ka täiesti super tasemel. Aga ega neilt vist vähemat ei ootagi.

Huvitaval kombel tuli NO teatritüki headus eriti välja peale linnateatri versiooni vaatamist 30.jaanuaril. Juba esimeste minutitega oli selge, et Epp Eespäev Marika Vaarikut üle ei mängi ja vaikselt selgus sama ka teiste tegelaste kohta. Andrus Vaarik lihtsalt ei anna seda õppejõu tunnet edasi ja Argo Aadli rikkus kõik enda stseenid oma tobeda naeruga (mis komöödiatesse sobib muidugi ülihästi) ära.

Mõtetu on rääkida erinevast lavakujundusest ja õhustikust (NOs väga minimaalne ja Linnateatris väga omapärane lahendus, kus istudki nagu kellegi elutoas, samas aga kohati väga piiratud nähtavusega), kui selle tüki puhul on 100% ikkagi selles kuidas kogu see mäng edasi antakse.
Võimalik, et kui oleksn vaadanud vastupidises järjekorras, siis oleksin saanud elamuse mõlemast, aga noh, seekord läks siis niipidi:)

Tegelikult tahaks veelkord NO variandi üle vaadata, aga praegu seda eriti plaani ei võta. Aga lootust on, et see jääb mängukavva ikka mõneks ajaks pidama ja ega ma pikemat pausi kui pool aastakest endale teatrist ikka lubada ei saa. Vaimse tervise huvides või nii:)

Olin selle pärast nõus isegi loobuma samale õhtule planeeritud kontserdist (Tõnis Mägi, Chalice ja Liisi Koikson Rock Cafes), mis pidi algama kell 21. Seda ma küll Priidule ei maininud, sest kontsertpiletid oli tema sünnipäevakink ja lootsin, et jõuame mõlemale. Jõudsimegi:)

Aga etendusest. Asi algas kolme kriitiku ülesastumisega. Ott Karulin (tema pani ka oma ettekantud teksti üles: http://overthetheater.blogspot.com/2009/12/tana-siis-jaak-printsist.html), Kairi Prints (no relations) ja Lea Tormis (kes haiguse tõttu puudus ja tema kirja luges ette Eero Epner). Kõige paremini rääkiski minu meelest Ott Karulin ja mis parata, tundsin ka kerget piinlikust, kui ta vihjas kuidas noored neiud oma blogides tema järgi õhkavad ja eriti asjalikumaid kommentaare kui armas ja nunnu kirja panna ei oska:)

Kui Jaak Prints peale kriitikuid lavale tuli oli, alguses selline armas-kohmetu olukord, kus tekkis tunne, et ta ei teagi, mis ta nüüd peale hakata. Vaja ikkagi ju 1,5h inimesi peos hoida.
Alustas ta oma juttu täitsa algusest – lapsepõlvest – liikudes edasi oma kooli ja näitlejatee juurde. Huvitav oli see, et alguses oli väga ehe tunne…selline nagu ta räägibki nüüd kõik täitsa ausalt ära. Mitte nagu näitleja vaid nagu tavaline inimene. Aga ühel hetkel see muutus. Täiesti tuntav oli koht, kus ta muutus näitlejaks – rääkis ikkagi endast, aga samas tegi rolli. Arusaadav muidugi…üldse on väga raske neid ilmselt lahus hoida, kui mängid iseennast:)

Üldiselt oli see nagu parim stand-up comedy show üldse. Oli ka kohti, mis polnud mõeldud otseselt välja naermiseks, aga enamus publikust naeris ikkagi…no mis teha, kui oled juba sellisel kõht-kõveras režiimil.
Kui see poleks olnud ühekordne projekt, siis läheksin kindlasti veelkord vaatama…emotsioon oli nii hea.
Aga lohutuseks endale tegin paar korda sõbrannadele detailse ümberjutustuse…ilmselt isegi liiga detailse, arvestades, et nad võibolla (või ikka kindlasti) pole nii suured Printsi fännid:)

Aktsiooni sisu seisnes selles, et kell 19:00 alustati näiteljate (Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Gert Raudsep, Inga Salurand ja Tambet Tuisk) poolt Stanislaw Lem’i romaani “Solaris” ettelugemist. Rahvast oli palju, aga juba vähem kui tunni möödudes hakkasid inimesed lahkuma. Jaah, eks ta oli igav ka. Vähe sellest, et näitlejad lihtsalt istusid ja lugesid raamatust teksti maha, tegid nad seda väga kehva kvaliteediga. Ma saan aru küll, et neil ei olnud ära jagatud, kes palju loeb ja kas dialoogid tehakse dialoogidena või ettelugemisena…need üleminekud mind väga ei häirinudki. Aga ettelugemine ei ole ka niisama koogitükk, eksole. Lause tuleb ikka silmadega ette ära lugeda, et näha, pikk see on ja kuidas kulgeb ja kas lõpeb küsimärgi või punktiga. Risto Kübar sakkis selles ettelugemises ikka täiega. Teised ka veidi:)

Nojah, vahele lasti ka mingit muusika- ja valgusmängu, aga see ei teinud asja paremaks. Kella 22ks oli üle poole rahvast lahkunud. See tegi muidugi meie, allesjäänute, elu veidi kergemaks, kuna nüüd oli juba piisavalt ruumi jalgu sirgeks lükata ja isegi pikali heita. Seda viimast ma ka tegin ja monotoonse lugemise taustal üsna varsti ka uinusinJ Ärgates oli seis ikka sama ja silma järgi hinnates võis eeldada, et sama tempoga jätkates jõuavad nad raamatu lõppu 2-3 paiku öösel. Lahkusime 23.30, seega lõpp jäi kuulmata.

Ei tea, kas keegi sai ka sellest aktsioonist elamuse…võibolla need, kes raamatut enne lugenud polnud ja kellele see eriti hästi peale läks ja kes samal päeval lõunani maganud oli ja kes järgmisel päeval kell 9 ei pidanud tööle minema…

Inglise keelsed filmid läksid otse sinna nimekirja, mis tuleb hiljem järgi vaadata (noh, ei vaja subtiitreid ju)  ja nii mõnestki oli kohe ka näha, et see jõuab nagunii ka väljaspool PÖFFi kinoekraanile. Näiteks 500 Days of Summer treilerit nägin juba ammu CC Plaza treileririvis.

Ja nüüd avastasin, et filme on PÖFFi lehele juurde tulnud…nii ei ole küll ilus. Eile otsisin näiteks spetsiaalselt nii Ajami’t kui Altiplano’t ja kumbagi ei olnud. Nüüd mõlemad olemas. Huvitav, palju veel juurde tulnud on….aga mul on kava tehtud ja piletid ostetud, nii et muutma enam ei hakka.

Et siis selline kava sel aastal:
28.nov
20:30 Sõprus   JANU
29.nov
22:00 Sõprus  KALALAPS
30.nov
18:00 Kinomaja KAITSJA
21:00 Sõprus HIIGLANE
1.dets
22:30 Cinamon ÕNNETUS
3.dets
21:00 Artis NÜMF
6.dets
19:15 Cinamon HINGETU

Veel tahaks vaadata selliseid inglise keelseid:

The Men Who Stare at Goats
The Imaginarium of Doctor Parnassus
Hump Day
Irene in Time
My Year without Sex
Rage
The Cove
Black Dynamite
Looking for Eric
Easier with Practice
Cold Souls

Tundub, et oma rekordit aastat 2006 ei ületa ma enam kunagi. Siis ostsin piletid 27le filmile. Ausalt öeldes aga ei mäleta, palju ma neist korralikult ka ära nägin, sest vaatasin ikka 3 filmi päevas ja viimase ajal (mis tavaliselt keskööl algas) tuli tihti uni peale:):)

Kangelaste etendusele jõudsime kerge hilinemisega, aga meid lasti ikka õnneks sisse….ja kui olime suureks ehmatuseks jõudnud vaatajatel kohtadele (kes käinud, teab, et minna tuleb riietus- ja meigiruumidest läbi ja üle lava) selgus, et olime hilinenud mitte ainult 5 minutit, vaid 1 kuu ja 5 minutit!!! Jaah, piletil seisis selgest – 25.august, teisipäev:) Õnneks olid mõned kohad tühjad ja meile leiti siiski istekohad. Tõesti armas.

Etendus ise mind ei kõigutanud. Kuigi kui analüüsida, siis Anu lamp oli vapustav ja Andrus Vaarik oli muhe, aga kuidagi selline tunne oli, et need tegelaskujud on täpselt sellised, mida need näitlejad kõige paremini mängida oskavad ja seetõttu veidi igavad. Lisaks ei meeldinud mulle etenduse esimene pool, kus kogu tegevus toimus pisikeses “riietusruumis”, kuhu kõik 12 tegelast olid kokku surutud ja läbisegi rääkisid. Mulle kohe ei meeldi selline pidev müra ja trügimine.

“Hecuba pärast” piletid olid õnneks õigete kuupäevadega (mis on eriti kahtlane, kuna ostetud oli ju koos ja kui müüja juba ühtedega puusse pani, siis…) ja etendus oli ka täiesti teine tase. Noh, mulle kohe meeldivad head komöödiad (või noh, tragifarsid)…eriti sellised, kus on kohe tunda seda head eesti huumorit. Indrek Ojari hakkab mulle järjest rohkem meeldima (aitab ilmselt ka see, et ma pole  viimasel ajal eriti “Kodu kesest linna” vaatama sattunud:)) ja Mart Toome ja tema Queeni esitus oli ju lausa super. Kohati on selline tunne, et ma juba kujutan ette mis liini pidi neil need mõtted proovides teksti kokku kirjutades jooksid, aga tegelikult on see puhas pettus…ei usu, et minu kujutlusvõime ulatub selle tasemeni, kus nende meeste mõtted tegelikult liiguvad.
Oioi, seal oli kohe niiiii palju häid kohti, et tahaks seda korra kindlasti veel vaadata.

Teisipäeval saine Pärnus kodust välja enam-vähem 9 paiku, aga käisime turul ka jms ja seega võtsime suuna Türi poole ca 9.40. Esimesse plaanilissae muuseumi – Ringhäälingu muuseum – asutsime sisse kell 10.30 ja olime sellega esimesed külastajad. See oli päris huvitav muuseum ja ka rahvast hakkas peale meid hoolega juurde tulema. Veetsime seal umbes tunnikese ja ostsime ka Priidu vanematele saatmiseks postkaardi:)

Järgmine peatus Rakvere. Kõigepealt kerge lõuna kohalikus pisikeses söögikohas, kus keefir ja piim maitsesid küll imelikult, aga värskekasasupp oli superluks ja maksis kõigest 14 eeku/suur ports.

Seejärel ronisime Tarvase kõhu alla ja uurisime mis vedelikku tollel noksi otsast tilgub :)…tegelt ka:) Vaatasime sisse ka Linnuse väravast, aga kuna raha oli alla autosse jäänud, siis ei hakanud sisse minema. Muidu tundus see igati tegevusrohke kohana, aga seekord siis loobusime ja kõmpisime alla tagasi.

Suund Kohtla-Nõmmele. Mina kui kogenud kardilugeja otsustasin, et ei hakka läbi Kohtla-Järve minema, vaid läheme umbes sama pikka teed pid, mis ehk on huvitavam ja rekkad ei tilbenda ka ees. Ei saanud kiiremini:) Ma nimelt ei lugenud kaardilt välja, et tee on vahepeal suletud. Seal kaardil, tee all oleval alal, oli küll kirjas, et läbipääs puudub, aga vaatasin, et see on see kaevanduste ala ja tee läheb sealt ju mööda. Nojah, tegelikult oli kaardil tee peal ka 2 väikest musta kriipsukest, mis päris elus tähendas seda, et ühel hetkel oli tõkkepuu ees ja kõik. Ümberpöörd. 30 km ring ja ikka läbi Kohtla-Järve.

Kohtla-Nõmmele jõudsiem lõpuks 15.30 paiku. Kaevandusmuuseumis pidime natuke passima kuna oodati mingit Soome gruppi ja see loomulikult hilines täiega. Kaevandusse mindi grupi ja giidiga. Meie giid oli ülilahe vanem mees, kes eluaeg seal ka insenerina töötanud ja peale sulgemist siis giidina jätkas. Selga panime kaevurite joped, pähe kiivrid ja soovijad veel ka otsaette lambi ja müttasime niimoodi kaevanduses ca tund aega. Väga lahe koht, kus soovitan kõigil ära käia!

Kell 17 olime seega taas päikese käes ja otsustasime, et ei hakka enam Kohtla-Järvele Põlevkivi muuseumisse kiirustama kuna tundsime, et teame juba põlevkivist piisavalt:) Võtsime siis rahulikult, otsisime Kohtla-Nõmme majade uste tagant vaba wifit ja pärast saatsime ka mine emale teemakohase postkaardi.

Öömaja oli meil broneeritud Peipsi järve lähistele Voore külalistemajja ja sinna jõudisme juba kella 20ks. Seal spakuti õhtusöögiks meeletult suurt praadi ja magamiseks mõnusa laia voodit. Kõik superluks!

Peale hommikusööki startisime kalevipoja muuseumi suunas. See asus täitsa sealsamas kõrvalkülas ja jällegi olime kell 10.30 esimesed külastajad. Sealsel muuseumil on väga lahe hoov, kus on palju puidust kujusid Kalevipoja lugudest ja muuseumis see rääkis üks naisterahvas meile veidi ajalugu ja niisama huvitavaid asju ja seejärel lasi meid maja peale lahti. Muuseum pole tegelikult üldse ainult kalevipojast…seal on veel erladi nõukaaja tuba ja kummijalanõude näitus ja veidi ka koduloomuuseumi staffi. Pärast käisime jõe ääres Kalevipõja mõõka otsimas (silla pealt vaadates, veidi vasakpoolse kalda pool nagu paistis mingi roostes asi). Ainult, et müstiline tundus see, kuidas Kalevipoeg üldse sinna jõkke astuma mahtus, kui tema jalajäljed (2 kunstlikult tekitatud tiiki jõe ääres) on suuremad ja laiemad kui jõgi ise:)

Tahtsime vaadata ka Kolkja või Mustvee vanausuliste muuseumisse, aga need on etteteatamisega ja kui eelmisel päeval helistasime, siis üks juhataja oli puhkusel ja teile polnud meie jaoks aega:(

Seega pöörasime oma ninad Tartu poole, läksime tartu linnast täitsa läbi (vahepeatsu taskus kiire lõuna tarbeks) ja sõitsime Lennundusmuuseumi Lange külas. See on ühe eraisikust mehe tehtud muuseum ja ausalt öeldes päris võimas värk! Põhiliselt küll hävitajad aga ka koptereid ja reisilennuk. Mõnda sai lausa sisse ronida, niisama turnida sai igal pool.

Kuna ilm oli väga palav, siis teel Maanteemuuseumi otsustasime, et kui mõni mõnus järv teele jääb, siis teeks kiire ujumise ka ära. Kaardilugeja vaatas kohe järgi, et Palo järv kohe tee peal ja oligi mõeldud-tehtud:) Väga väike järveke, liivase ranna, ohtra külastajatearvuga ja mõistlikult sooja veega. Pärast kõrvalt metsast paar mustikat põske ja jälle teele.

Viimane muuseum sel päeval seega Maanteemuuseum Varbuse vanas postijaamas. Sinna soovitaks kõigil minna paar aasta pärast, sest praegu alles ehitus pooleli. Umbes pool näitust oli väljas ja õues sai vaadata teetöömasinaid (nii näituse omi kui päriselt töö tegevaid). Asjale andis tuuma ka see, et hoovi peal käisid Roman Baskini suvelavastuse proovid, Marko Matverega peaosas ja seda sai natuke kõrvalt jälgida. Piletiks andis muuseum meile helkurid japeaaegu oleks ostnud endale hääletaja kinda, mis on käevarre pikkune ja kannab suurt sõnumit “tahan koju” :)

Öömaja saime Priidu vanaema juures ja hommikul suundusime Helme valda Barclay De Tolly mausoleumi. Ainuke mausoleum Eestis ja mõnede sõnul ka kogu Baltikumis. Muumiat kahjuks ei näidata, ainult kirstu saab kaugelt vaadata ja üldse on tegemist väikese kohaga – 1 hoone kirstudele ja suurele kujule ja teine väikesele eluloonäitusele. Aga see-eest viib sinna väga nunnu noorte tammedega allee ja kohapeal räägib sümpaatne naisterahvas pikalt ja laialt ja huvitavalt De Tollyst. Oli ikka vägev sõjamees, pole midagi ütleda.

Õnn oli, et väike muuseum pikalt aega ei võtnud, sest väljudes helistas Priit tellijale, kes oli vahepeal kannatamatu smssi saatnud ja sai teada, et reedese päeva asemel on hanke esitamise tähtaeg neljapäeval, kell 12. Ehk siis täpselt 58 minuti pärast. Seega tuli plaani väike spontaanne külaskäik Tõrva linnakesse, mis asus ca 20km kaugusel. Õnneks oli Priit pakkumise esmaspäeval valmis teinud, infoliin ütles meile, kust Tõrvas wifit leiab, Tiit andis mobiiliga digiallkirja ja juba 11.41 oli pakkumine saadetud :)

Lõunat sõime jällegi Tartus ja seejärel läksime Riia mäele KGB kongide muuseumi otsima. See oli tõesti hästi peidetud, aga me ei andnud alla ja laskusime lõpuks kitsast treppi mööda suure halli maja keldrisse. Külastajaid jagus sinna päris ohtralt. Enamus välismaalased, mis pole ka eriline ima, sest neile pakub see “eksootiline okupatsioonivärk” palju pinget. Tegu oli siis nn “halli majaga”, kus vanasti asusid KGB kinnipidamiskongid ja nendes samades kongides olid nüüd näitused Eesti ajaloost, poliitvangidest, siberisse viimisest, vangla aastatest jms. Huvitav, hariv ja väga proffilt tehtud ja sisse seatud.

Lõpuks hakkasime siis tagasi koju sättima. Teel tallinna asus Piimandusmuuseum ja kuigi õues oli vihma ja äikest, otsustasime siiski korraks veel autost välja tulla. See muuseum läks kiirelt, sest peale kõiki eelnevaid ei tundunud erinevad koorelahutajad, mehaanilised ja mittemehaanilised, enam niiväga huvitavad ja koduigatsus oli ka juba peal :)

Nüüd siis käes September ja aeg jälle korralikuks hakata:) Lisaks päris suurele hulgale ajale, mille veetsin Saaremaal maaelu nautides jõudsin ka paarile kontserdile – Jaan Tätte Pärnu Vallikäärus ja Tarkus Albu viljahoidlas. Mõlemad olid mõnusad elamused, mis toitsid täiesti erinevaid isusid:) Väga tahtsin minna ka Leigole, sest seal oli sel aastal ikka väga hea kooslus Jäääärest, Maarjast ja Pink Floydist, aga kuna lubas selleks õhtuks meeletut sadu just Otepää kandis, siis loobusin. Mugav nagu ma olen :(
Vaadatud sai ka NO80 ehk Onu Tomi Onnike, aga sellel pikemalt ei peatuks, sest see oli minu jaoks mitte kõige parem elamus ja läbi loetud Harry Potteri saaga 5. ja 6. osa. (7. osa üritan reisi peale jätta, aga vist ei õnnestu:))
Suve parimate hetkede hulka kuuluvad kindlasti ka WM suvepäevad, kus esindasime täiel rinnal USA Lõunaosariikide stiili ja Priiduga ette võetud muuseumituur, millest eraldi veidi pikemalt. Lisaks võib teha tähelepaneku, et sel suvel jõin ära üllatavalt vähe Saku Ice’i ja valget veini ja olen juba tutvunud vähemalt 5 erineva alkovaba õlle ja siidriga. Aga võimalik, et ka rohkemaga. See kõik on tingitud minu suurest unistusest saada täiskarsklaseks ja veidi võibolla ka sellest, et veebruarikuus saab minust loodetavasti õnnelik lapsevanem :)

“And don’t you wonder, why in Estonia they say, Hey you, you big fat pig, you fat pig, you fat pig” (laulust America is Not the World)

Laulupeolt astusime ka läbi. Pühapäeval, viimaseks kaheks tunniks. Sellest piisas, et laulu lahti võtaks:)

]]> http://linunn.wordpress.com/2009/07/07/tantsupidu-laulupidu/feed/ 2 linunn laulupeol laulupeol2 http://linunn.wordpress.com/2009/07/06/the-reader/ http://linunn.wordpress.com/2009/07/06/the-reader/#comments Mon, 06 Jul 2009 07:51:43 +0000 linunn http://linunn.wordpress.com/?p=193 ]]> Lõpuks siis tundsin end õiges meeleolus, et vaadata ära mõni aeg tagasi loetud raamatu ekraniseering. Tõdesin järjekordselt, et raamatu eelnev lugemine võib viia pettumuseni filmis. Ma ei pettunud üheski osatäitjas, hea seegi, aga mulle tundus, et film oli kuidagi pealiskaudselt tehtud. Nojah, eks neid mõtteid ja tundeid ongi raske edasi anda, aga kui selles on kogu point, siis nagu peaks ikka suutma. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult sain filmist elamuse ikkagi kätte, kuna raamat oli hästi meeles. Seda aga, kui vähe asi ilma raamatuta hinge läks, nägin Priidu ja ema pealt, kes kumbki filmist lõpuks midagi ei arvanud. Ja sellest oli kahju.
Samamoodi oli kunagi vaadates filmi Geisha memuaarid. Raamat oli nii põhjalik ja huvitav ja hea, aga film libises minu meelest paljudest olulistest kohtadest üle. Müstika. Samamoodi ei saa filmis edasi anda paljusid pisidetaile, mis raamatus on lahti kirjutatud, aga filmis lihtsalt korraks ilma seletuseta ekraanilt läbi käivad (näiteks see, miks geishade õpilastel just täpselt selline meik on ja mis tähtsus on valgeks värvimata kohal kaelal jms).